Eile oli igati tegus päev. Tuli indu juurde, kui sai teha midagi, mis oli tõeliselt põnev ja koos perega. Kuigi räägitakse, et pere ja töö tuleb eraldi hoida siis minu puhul see ei kehti (vist). See polegi võimalik.
Eile algas Keila Koolis jalgratta koolitused hetkel isa ja ema juhitava Ritmo OÜ autokooli poolt. Aga mina olin koolituses seepärast kaasas, et on soov ja tahtmine mingi aja pärast ise nendega tegelema hakata.
Ja hästi tore oli, lapsed on toredad. Teavad palju, kuulavad. Eks mingi aja pärast paistab, kui testide lahendamiseks läheb,
kes kui palju kuulab aga algus oli kõigile põnev. Esimeses tunnis isa keskendus koolisuse materjalide tutvustamisele. Lisaks tutvustati lastele liiklusmärke ja seostati, et kus neid kodulinnas leida võib. Mõni laps oli nii tähelepanelik, et on liiklusmärke ka oma kodu juures märganud.
Loengut peab hetkel isa, mina siis assisteerin hetkel. Pean hakkama ka ise enam süvenema liiklusmärkidesse ja reeglitesse. Kindlasti tuleb lastel küsimusi, kui hakkame ülesandeid tegema. Teadmine tuleb endalegi ainult kasuks.
                          *   *   *

Eelmisel õhtul valmistasime õpilastele materjalid ette. Panime kenasti kaante vahele, kleepisime ja joonistasime. Igale pereliikmele jätkus tööd. Lisaks uuendasime Ritmo autokooli kodulehel teavet ja lisasime uudiseid. Terve pere oli hiliste õhtu tundideni tegevuses ja polnud mingit stressi. Minul tekkis stress järgmisel päeval pigem ennem koolituse alguses.

Nüüd saab rääkida ise tehtud jõulukingist, kui pakid kätte antud. Nimelt meisterdasime tüdrukuga jalgavanni pomme (otse tõlge soome keelest). Seetõttu, et nende valmistamiseks on kodus kõik vahendid olemas. Teiseks ei ole kuidagi lastele ohtlike ainetega ja kogu protsessi sai tüdruk ise kaasa teha. Retsepti saime Nöpsö blogist. Ja silikoonist jäätükkide tegemiseks vormi me pole juba ammu kasutanud, seega leidis see nüüd kasutust.
Tore oli segada koostisaineid kokku ja sai lasta fantaasial lennata, mida lisada lisaks. Meie panime erinevaid teesid. Lilledele värvi lisamiseks, kasutasime munade värvimiseks lastele sobivat värvi. Siis panime segu vormi ja ööks külmkappi.

Pakkimisega oli alguses vähe pea murdmine, et kust leida selline pakk, et ka vannituppa saab kohe panna. Mul oli säästetud lastesöögi purkke. Selleks, et need väga igavad ei oleks siis kaunistasin liimi püstoliga. Kirjutasin teksit "Naudi" ja spreytasin aerosool värviga teksitosa kuldseks. Paber kaaneks ja sildid printisin netist Sweet Home blogist ja kleepisin papile, et paremini säiliks. Sildid taha kirjutasime tütrega koos, millest tehtud ja kes on teinud.
Vahel sellist väikest ja lihtsat tehes on mõnus kellegile midagi head teha. Järgmine kord tuleb endale teha!

Tegemist nädalavahetusel on siit ja sealt nurgast.

Alustasime sellega, et reede õhtul oli meil Estonia teatrisse ekskursiooni piletid jõuluvanalt saadud. Peale tööpäeva läksime sinna ja õnneks jõudsime kenasti õigel ajal kohale. Väga tore oli, eriti kui oli nähtud ennem ETV-s Udukübara saateid, tuli palju tuttavaid kohti ette. Ekskursioon toimus Estonia teatri poole peal. Kõige põnevam osa algas siis kui jõudsime taga ruumidesse. Meil oli äärmiselt tore ekskursiooni just, kes rääkis juurde ka põnevaid juhtumisi. Ringkäik toimus just vahetult ennem Carmeni ooperi esitlust. Meie tütar, Carmen oli just käinud seda ooperit vaatamas. Paljud lava dekoratsioonid ja rekvisiidid olid talle tuttavad.
Esinejad jooksid edasi tagasi, osad olid just make-up´i tegemas ja osadele otsiti riideid. Väga põnev oli kokkuvõttes. Harva pääseb üldse mõne teatri vms. tagaruumi. 
 
 
 



                        
 *      *      *


Laupäev läks kahjuks (sest tulemust see ei andnud veel) mööda autopoode šopates :). Loodan, et see muregi on varsti lahendatud ja ei pea enam hirmsasti planeerima sõite eri kohtadesse ja tööle kuna kasutuses on vaid üks auto ja vanaisa :D.
Rõõmustav täiendus :)Paar päeva hiljem tuli otsus ja meie perest sai esimest korda uue auto omanikud. Lugu oli järgmine:
Juhtusime peale väga huvitavale pakkumisele BMW kodulehel eripakkumiste all. Jätsin pakkumise lahti, et ka mehele kodus näidata. Koju jõudes hakkasime vaatama ja imelikul kombel avanes ja siis kadus pakkumine nende kodulehel ära. Järgmisel päeval saatsin meie müügimehele e-maili, et nägime sellist autot aga enam poel, et kas on müüdud. Väikese pausi järgi tuli meile vastus. See auto on neil aasta laos seisnud (tellitud Jazz kaarele). Ja pandi see internetti üles alguses, kui uus auto aga siis leiti, et seda ei saa ikkagi müüa, kui uut. Kuigi auto oli sõitnud vaid 9km. Jazz kaarele see ei sobinud, sest värv oli tulnud vale, nemad olid soovinud lumi valget aga tuli ekslikult metallik valge. Meie super tore müügimees aga sai ülemustega räägitud ja meie saime esmase loa teha otsus, kas soovime seda. Proovisõitu eriti teha ei saanud, sest ei soovitud kasvatada km, kui me poleks ostnud. Auto aga sobis meile, olin ehk vähe juba väsinud otsimisest ja pakkumine oli tõesti hea. Kunagi ei tea, kust või milleks miski hea on! 

 
 Kusjuures, vahepeal olime jõudnud ka Audi esinduses käia. Seal oli heas pakkumises Q5, et ka oli broneeritud aga paari päeva pärast oleks selgunud, kas ostetakse või ei. See oli ka tegelikult meeldiv auto. Võrreldes, küll BMW-ga oli Audil paljud asjad veel vanemad (tuled ja käivitamine jne.). Lapsed
on meil igal juhul auto salongides juba harjunud käima. Kahe kuu jooksul ma ei teagi, mitu kümmet korda me neid külastanud oleme.











                         *     *     *

Pühapäev, nagu ka kõik teised vabad päevad muidugi, algas varakult laste üles tõusmisega. Pühapäeva juurde kuuluvad ka muidugi pannkoogid. Hästi mõnus oli lihtsalt hetkeks välja vaadata ja nautida seda pehmet lumevaippa, mis on maha sadanud.
Tänu sellele, et oli mõnusalt "soe" läksime lastega kelgutama, kohta, kus mina oma lapsepõlved kelgutamas käisin. Ettevõtmine laste jaoks muidugi oli väga tore aga vedajatele oma moodi raske. Tore oli, et ka väiksem poiss ei kartnud alla laskmist aga kiljus nagu tüdruk. Tüdruk aga oli julge ja väsimusega hiljem tuli ka väike jonn. Siis seadsimegi sammud kodu poole, käies meie tänava poest läbi ostes pulgakommi ja jäätist.

                     *    *    *

Käsitööliste tegemist osas jäi minule kätte metallist purk. Ja netist vaadates, et mis sellest huvitavat võiks teha jäi ette mõtte teha lühter. Igasuguseid nõusid ja topsikuid meil juba on piisavalt. Nii hankisingi naaskli ja haamri ja otsisin mustri. Mustri printisime oli raske, sest täpid ja kujund tulid väikesed. Siis aga leidsin lahenduseks, et tegin arvutis pildi õige suuruseks ja panin valge lehe ekraani peale. Arvuti teist pidi keerates sain vildikaga täpid ära teha ja õige suurusega muster oligi valmis. Mustriga lehe teipisin metallist purgi peale ja hakkasin naaskliga auke sisse taguma haamriga. See oli päris raske ja lõpp tulemuse juures oli paha see, et tagumise peale läks purk mõlkki. Nüüd on ees spray värvimine ja küünal sisse.

Suodatinpussi kranssi

Ennem jõule kiirel ajal oli aega. Alguses tegin üksi aga lõpus tuli ka tütar õnneks appi. Kokku läks meil 4 päeva ja üle 200 kohvifiltri. Tulemus väga kaunis aga vähe ovaalne :) pole hullu, kaunistama esialgu pole hakanud siis saab ka peale jõule kasutada. Muidu oli mõeldud, et panen valged pärlikesed ka peale (ikka kasutan neid asju, mis üle on kodus).







Alguse sai idee, et netis hakkasid need levima isetegijate hulgas Soome FB rühmas. Idee ja teostus tundusid nii lihtsana, et võtsin sihiks ise proovida. Õppevideo leidsin siit:
Suodatinpussi kranssi, Iltalehti
Mis algul tundus lihtne venis jah 4 päevaseks maratoniks aga iga õhtu ja hommiku kohvilaua juurde sai natuke nokitsetud.

Sieltä se alkoi 2016...

Sieltä se alkoi 2010, aika paljoin tapahtui siellä noin 6 vuoden aikana. Se jätti oman jäljensä meidän elemää. Maailman parhaat muistot ja ihmiset...

Sealt see algas 2010, palju juhtus 6 aasta jooksul. See jättis meie elusse oma jälje. Maailma parimad mälestused ja inimesed...

Nüüd on uus aeg ja elu algus taas kodumaa Eesti pinnal. Olen leidnud endas uut tegemist hingele, ise tegemist. Tore on olnud oma projektidesse kaasata ka oma pereliikmeid. 8-aastane tütar on eriti vaimustuses ja innostunud kaasa tegema. Ja kõige toredam on jälgida seda, kuidas laps on rõõmus ka siis kui lõpptulemus pole just kõige kenam.
Mehe olen saanud innustuma tänu Soome kirbukatele. Sest sealt on saanud leide nii lapsed, mina kui ka üllatavalt mees. Kõiksuguseid tehnika vidinatest kuni vana aegsete õlikannudeni. Temast on tekkinud sama energia, et vana on tore :). Tore on seegi, et avastab erinevaid asju, mida enam poe lettidelt ei saaks ja vahest täiesti ilma rahata.
Soomes on huvitav seegi, et inimestel asjade suhtes täiesti teine tunnetus. Kirbukatel müüakse asju (olenevalt küll kohast) täiesti olenematu hinnaga.
Küll on seal soositud omad firmad nagu Iittala aga kui juba piisavalt tihti käija teab nende seas ka, mis kallis, mis odav. Näiteks Pallo ja Kivi saab kirbukatelt 5-8 Eur eest. Aga olen leidnud ka väga vana sarjana keedumuna aluseid 2 Eur, mida enam kusjuures ei toodeta.
Riided võrreldes Eesti kirbukatega on odavad, ehk on ka soomlane kauem olnud külluses ja tarbimisühiskonnnas, et ostetakse palju. See viib selleni, et tekib kiiresti ülekulus riidekapis ja soovitakse saada vanematest riietest lahti. Soomes küll on oman kohal firmariided aga kirbukatel märkimisväärselt odavama, võrreldes Eesti turuga (tuleb aga silmas pidada nende olukorda).
Lasteriideid on väga külluslikus valikus. Selle tingib tõsiasi, et nähes ümberringi väga palju kahe ja enama lapsega peresid. Lasteriiete ringlus on väga aktiivne. Meil aga juhtus alati nii, et kui läksid teatavat suurust otsima, ei leidnud :). Suuremate laste riideid on aga lähevad kiiremini kaubaks ja on vähem, sest nii 7 eluaastatst riideid ei kulutata enam nii kiiresti.
Mööblit saab ja leiab harva kirbukatelt, neid saab rohkem Tori.fi kaudu või mõne kohaliku FB rühma kaudu või ka Punase Risti poodide ja taaskasutuskeskuste kaudu. Küll aga leiab igasuguseid põnevaid sisustus elementte. Olen leidnud palju pildiraame, nõusid, lampe jne.
Loomulikut igalt kirbukareisilt tuleb ka lastele mõni mänguasi soetada ja need ei maksa küll palju ja lapsele vaat kui palju rõõmu. Soomlaste seas on kohe nö. nädalavahetused, kui külastatakse perega isegi kirbukaid. Siis on juba hommikust parklad autosid täis. Mõnedes kirbukates on loodud lastenurgad, kohvitamise võimalus, tullakse just kokku saama ja juttu vestma, tehes samas häid leide. Seega Eestist erinevalt on seal väga normaalne selline kasutatud asjade kultuur. Meil on küll asi populaarsust kogumas aga siiski ei anta veel endale tarbetuid esemeid väga lihtsalt käest ära.
Viimaste aastate jooksul sattusin toredasse FB rühma nimega Roskalava Järvenpää (ehk prügikonteiner). meie piirkonna elanikud kogunendu rühma, kus nad said ära anda neile tarbetuks osutunud esemeid. Väga tore oli, me võtsime ka asjast vägagi osa. Näiteks saime naabruskonnast mootorsae (bensiinimootoriga), omaniku väitel oli mingi viga, millega tema enam ei oska midagi teha. Mul mees natuke nokitses ja saag töötab nagu kellavärk. Siis saime pojale mängimiseks autosid ja muid lelusid, kiikhobuse jne. Olen saanud ka mööblit, mille oleme ise siis korda teinud endale sobivaks. Näiteks ükskord sain vanaaegse söögilaua (pikendatava ja jumala ägeda jalaga) ning 6 tooli sinna juurde. Ise saades tekib ka loomulikult see ise andmise vajadus ja tunne. Ma korjasin köögist mitte vajalikke nohuseid ja küpsetusplaate ja oli soovija, kellel just oli küpsetusplaate vaja. Sammuti vanema rauast voodi andsime ära, millest saaja pidid tegema autosse koerale nö. eraldusseina ja teisest voodi osast aeda kaunistus elemendi.
Isetegemise võimalused ja fantaasia on vaid piirid.
Keegi loomulikult ei anna ära katkiseid asju, et kõik jääb mõitlikkuse piiridesse.