Sealt see algas 2010, palju juhtus 6 aasta jooksul. See jättis meie elusse oma jälje. Maailma parimad mälestused ja inimesed...
Nüüd on uus aeg ja elu algus taas kodumaa Eesti pinnal. Olen leidnud endas uut tegemist hingele, ise tegemist. Tore on olnud oma projektidesse kaasata ka oma pereliikmeid. 8-aastane tütar on eriti vaimustuses ja innostunud kaasa tegema. Ja kõige toredam on jälgida seda, kuidas laps on rõõmus ka siis kui lõpptulemus pole just kõige kenam.
Mehe olen saanud innustuma tänu Soome kirbukatele. Sest sealt on saanud leide nii lapsed, mina kui ka üllatavalt mees. Kõiksuguseid tehnika vidinatest kuni vana aegsete õlikannudeni. Temast on tekkinud sama energia, et vana on tore :). Tore on seegi, et avastab erinevaid asju, mida enam poe lettidelt ei saaks ja vahest täiesti ilma rahata.
Soomes on huvitav seegi, et inimestel asjade suhtes täiesti teine tunnetus. Kirbukatel müüakse asju (olenevalt küll kohast) täiesti olenematu hinnaga.
Küll on seal soositud omad firmad nagu Iittala aga kui juba piisavalt tihti käija teab nende seas ka, mis kallis, mis odav. Näiteks Pallo ja Kivi saab kirbukatelt 5-8 Eur eest. Aga olen leidnud ka väga vana sarjana keedumuna aluseid 2 Eur, mida enam kusjuures ei toodeta.
Riided võrreldes Eesti kirbukatega on odavad, ehk on ka soomlane kauem olnud külluses ja tarbimisühiskonnnas, et ostetakse palju. See viib selleni, et tekib kiiresti ülekulus riidekapis ja soovitakse saada vanematest riietest lahti. Soomes küll on oman kohal firmariided aga kirbukatel märkimisväärselt odavama, võrreldes Eesti turuga (tuleb aga silmas pidada nende olukorda).
Lasteriideid on väga külluslikus valikus. Selle tingib tõsiasi, et nähes ümberringi väga palju kahe ja enama lapsega peresid. Lasteriiete ringlus on väga aktiivne. Meil aga juhtus alati nii, et kui läksid teatavat suurust otsima, ei leidnud :). Suuremate laste riideid on aga lähevad kiiremini kaubaks ja on vähem, sest nii 7 eluaastatst riideid ei kulutata enam nii kiiresti.
Mööblit saab ja leiab harva kirbukatelt, neid saab rohkem Tori.fi kaudu või mõne kohaliku FB rühma kaudu või ka Punase Risti poodide ja taaskasutuskeskuste kaudu. Küll aga leiab igasuguseid põnevaid sisustus elementte. Olen leidnud palju pildiraame, nõusid, lampe jne.
Loomulikut igalt kirbukareisilt tuleb ka lastele mõni mänguasi soetada ja need ei maksa küll palju ja lapsele vaat kui palju rõõmu. Soomlaste seas on kohe nö. nädalavahetused, kui külastatakse perega isegi kirbukaid. Siis on juba hommikust parklad autosid täis. Mõnedes kirbukates on loodud lastenurgad, kohvitamise võimalus, tullakse just kokku saama ja juttu vestma, tehes samas häid leide. Seega Eestist erinevalt on seal väga normaalne selline kasutatud asjade kultuur. Meil on küll asi populaarsust kogumas aga siiski ei anta veel endale tarbetuid esemeid väga lihtsalt käest ära.
Viimaste aastate jooksul sattusin toredasse FB rühma nimega Roskalava Järvenpää (ehk prügikonteiner). meie piirkonna elanikud kogunendu rühma, kus nad said ära anda neile tarbetuks osutunud esemeid. Väga tore oli, me võtsime ka asjast vägagi osa. Näiteks saime naabruskonnast mootorsae (bensiinimootoriga), omaniku väitel oli mingi viga, millega tema enam ei oska midagi teha. Mul mees natuke nokitses ja saag töötab nagu kellavärk. Siis saime pojale mängimiseks autosid ja muid lelusid, kiikhobuse jne. Olen saanud ka mööblit, mille oleme ise siis korda teinud endale sobivaks. Näiteks ükskord sain vanaaegse söögilaua (pikendatava ja jumala ägeda jalaga) ning 6 tooli sinna juurde. Ise saades tekib ka loomulikult see ise andmise vajadus ja tunne. Ma korjasin köögist mitte vajalikke nohuseid ja küpsetusplaate ja oli soovija, kellel just oli küpsetusplaate vaja. Sammuti vanema rauast voodi andsime ära, millest saaja pidid tegema autosse koerale nö. eraldusseina ja teisest voodi osast aeda kaunistus elemendi.
Isetegemise võimalused ja fantaasia on vaid piirid.
Keegi loomulikult ei anna ära katkiseid asju, et kõik jääb mõitlikkuse piiridesse.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti